Teie ostukorv on tühi.
Alpikann ümaralehine "Silver Leaf Pink"
Ümaralehine alpikann "Silver Leaf Pink" - Cyclamen coum.
Saanud oma nimetuse Egeuse meres paikneva Kos`i saare järgi, mis paikneb Türgi kõrval. Taim on levinud Bulgaariast Põhja-Süüria ja Iraanini. Üksikuid populatsioone kohtab ka Krimmis ja Kaukaasias.
Taim on tumepruunide mugulatega. Juured kasvavad mugula alumisest osast. Lehed ilmuvad sügisel ja talvituvad lume all. Sellele väga muutlikule liigile on iseloomulikud vaid altpoolt juuri ajavad mugulad, murdejoonega kroonlehed, mis on algusest järsult laienenud, ning kus paikneb tume laiguke. On täheldatud kindlaid seaduspärasusi kroonlehtede värvuse muutumisel, õie suuruses ja lehtede kujus: Lõuna-Türgi ja Süüria taimedel pungjad lehed ja kahvaturoosad õied. Türgi vahemerepoolses küljes erkroosad õied, edasi ida poole on õied üha suuremad. Kõige suuremad õied ja kõige kitsamad, südajad lehed on Kaspia mere kallastel Lõuna-Azerbaidžaanis ja Iraanis kasvavatel taimedel. Palju on variante ka hõbedase mustriga lehtedest. Õitseb märtsi lõpus- aprilli alguses umbes 30 päeva. Kultuuris 1597-ndast aastast.
Kasvukoht: armastab sooja ja päikest, samuti kuiva ja tuulte eest kaitstud kasvukohta. Neid võib istutada heitlehiste puude alla.
Muld: istutatakse kamara- ja lehemulla segusse, millesse on lisatud lubjarähka, purustatud lupja või vana krohvi. Vajalik on korralik drenaaž, kuna taim kannatab isegi väikese liigniiskuse korral.
Hooldus: keskvööndis on kindlasti vajalik talvine kerge kate lehtedega, lõunapool pole see vajalik. Sügisel väetatakse maa kvaliteetse kompostiga. Suvisel puhkeperioodil ei vaja metsa alpikannid kuivatamist, ning võivad jääda mulda, saades sama palju niiskust kui ümbritsevad taimedki. Kui alpikannid on istutatud puude alla ning lehed on langenud nende peale, siis pole neid vaja eemaldada: nii nagu kõik metsataimed, tulevad nad edukalt selle probleemiga toime, kasvades lihtalt lehtedest läbi. Lehtede kiht aga aitab niiskust hoida ja lisab viljakat orgaanikat. Heitlehiste puude ja põõsaste alla istutamist praktiseeritakse sageli vanades euroopa parkides, kus kliimatingimused on pehmemad kui Eestis, alpikannid naturaliseeruvad, sulanduvad kohalike taimede elukooslusesse ja paljunevad edukalt isekülvi teel.
Paljundamine: ainult seemnetega, mugulatega paljundada ei saa. Seemned idanevad väga raskelt. 1,0 g = 180 seemet.
Pärsia alpikanni seemned külvatakse peale valmimist potti, ning pannakse korralikult mulda peale, kuna valguse käes seeme ei idane. Potte kastetakse regulaarselt, külvid võib katta ka klaasiga. Idanemiseks on optimaalne temperatuur +15..+18 °C. Tõusmed ilmuvad umbes kuu aja pärast. Väikeste metsikute alpikannide seemnete idanevuse tõstmiseks külvatakse nad peale kuiva säilitamist, st. neid hoitakse enne külvi 3-6 kuud lihtsalt pakendis, seejärel toimitakse nendega nii, nagu pärsia alpikanni seemnetega.
Keskvööndis ei jõua sügisel õitsevad alpikannid seemneid moodustada. Kevadel õitsevate alpikannide seemned valmivad suve keskpaigas, neid võib külvata sügisel potti, kartmata lühikest päevapikkust. Toa alpikannid moodustavad seemned vaid kunstliku tolmendamise tagajärjel. Seemikud õitsevad 3-4-ndal aastal, kui mugul on piisavalt suur.
Kui te ostate alpikanni mugula, pöörake tähelepanu sellele, palju ta kaalub. Mugul peab olema raske ja mitte krimpsus. Vaadake, kas mugulal on pungi. Nad paiknevad üleval pool ja meenutavad begoonia kasve. Istutatakse vegetatiivsel puhkeperioodil, 5-10 cm sügavusele, mis on piisav sügavus ka külma eest, kuigi lõuna rajoonides võivad mugulad jääda ka osaliselt maa peale, nagu ka looduses. Mugulatega tuleb ettevaatlikult ümber käia, neid vigastamata, kuna mahlakad mugulad lähevad kergesti mädanema. Kui on olemas juba varred, siis on soovitatav ka neid mitte vigastada, kuna siis lähevad kaduma pungad. Ümberistutus võib mugulaid nõrgestada, seepärast, mida vähem neid häirida, seda paremini nad õitsevad. Ühel kasvukohal võivad kasvada väga kaua aega.
Kasutamine: meie aedades sobivad nad suurepäraselt igihaljaste rododendronitega. Neid võib paigutada ka alpiaeda, kuid siis kas kivide, või väikeste põõsakeste varju. Nad näevad suurepärased välja gruppidena suurte kivide vahel, vanade puude tüügastel, suurepärast kooslust pakuvad neile teised efemeroidid: krookused, lumikellukesed, sügislilled, samuti mitteagressiivsed priimulad. Pole teada, kas nad naturaliseeruvad ka meil, võib-olla vajavad nad kaitset võimsamate ja aktiivsemate taimede eest.
* Kõik alpikannid on mürgised, kuid mürk mõjub loomadele erinevalt. Näiteks sead söövad mugulaid mõnuga, kahjustamata seejuures oma tervist. Sellest on saanud taim ühe oma rahvasuus liikuvast nimest "sea leib". Kaukaasias levivaid liike kasutatakse homöopaatiliste ravimite valmistamisel rahvameditsiinis.
Mitte ainult pärsia-, vaid ka teisi alpikanne võib kasvatada pottides. Potikultuuri reþiim on üldiselt ühtne kõigi jaoks. Eelistatud on põhja- ja idaaknad, lõuna akendel vajavad taimed varjutust.
Muld - lehemulla, liiva ja liivsavi segu suhtes 2:1:1. Kui juured paiknevad mugula alumises osas, siis istutatakse mugul mulda osaliselt, kui aga juured katavad mugulat üleni, nagu euroopa- ja luuderohulehistel alpikannidel, siis istutatakse mugul üleni mulda. Kastetakse regulaarselt, kui taim hakkab kasvama, väetatakse õitsemise ajal, ning kui taime lehed hakkavad närbuma, ning taim valmistub puhkeperioodiks, lõpetatakse kastmine. Vaid väikeste mugulatega noored taimed vajavad puhkeperioodi ajal harva kastmist, et väikesed mugulad ära ei kuivaks. Kastmisel ei soovitata vett kallata otse mugulale, see võib kasvupungad mädanema ajada, hiljem aga mädaneb kogu taim. Poti alpikannide õitsemisaeg sõltub paljudest teguritest (kastmisrežiim, valgustus, temperatuur), kuid üldiselt toimub see külmal aastaajal- sügisest kevadeni. Kuigi euroopa alpikannid võivad õitseda ka suvel.
Saanud oma nimetuse Egeuse meres paikneva Kos`i saare järgi, mis paikneb Türgi kõrval. Taim on levinud Bulgaariast Põhja-Süüria ja Iraanini. Üksikuid populatsioone kohtab ka Krimmis ja Kaukaasias.
Taim on tumepruunide mugulatega. Juured kasvavad mugula alumisest osast. Lehed ilmuvad sügisel ja talvituvad lume all. Sellele väga muutlikule liigile on iseloomulikud vaid altpoolt juuri ajavad mugulad, murdejoonega kroonlehed, mis on algusest järsult laienenud, ning kus paikneb tume laiguke. On täheldatud kindlaid seaduspärasusi kroonlehtede värvuse muutumisel, õie suuruses ja lehtede kujus: Lõuna-Türgi ja Süüria taimedel pungjad lehed ja kahvaturoosad õied. Türgi vahemerepoolses küljes erkroosad õied, edasi ida poole on õied üha suuremad. Kõige suuremad õied ja kõige kitsamad, südajad lehed on Kaspia mere kallastel Lõuna-Azerbaidžaanis ja Iraanis kasvavatel taimedel. Palju on variante ka hõbedase mustriga lehtedest. Õitseb märtsi lõpus- aprilli alguses umbes 30 päeva. Kultuuris 1597-ndast aastast.
Kasvukoht: armastab sooja ja päikest, samuti kuiva ja tuulte eest kaitstud kasvukohta. Neid võib istutada heitlehiste puude alla.
Muld: istutatakse kamara- ja lehemulla segusse, millesse on lisatud lubjarähka, purustatud lupja või vana krohvi. Vajalik on korralik drenaaž, kuna taim kannatab isegi väikese liigniiskuse korral.
Hooldus: keskvööndis on kindlasti vajalik talvine kerge kate lehtedega, lõunapool pole see vajalik. Sügisel väetatakse maa kvaliteetse kompostiga. Suvisel puhkeperioodil ei vaja metsa alpikannid kuivatamist, ning võivad jääda mulda, saades sama palju niiskust kui ümbritsevad taimedki. Kui alpikannid on istutatud puude alla ning lehed on langenud nende peale, siis pole neid vaja eemaldada: nii nagu kõik metsataimed, tulevad nad edukalt selle probleemiga toime, kasvades lihtalt lehtedest läbi. Lehtede kiht aga aitab niiskust hoida ja lisab viljakat orgaanikat. Heitlehiste puude ja põõsaste alla istutamist praktiseeritakse sageli vanades euroopa parkides, kus kliimatingimused on pehmemad kui Eestis, alpikannid naturaliseeruvad, sulanduvad kohalike taimede elukooslusesse ja paljunevad edukalt isekülvi teel.
Paljundamine: ainult seemnetega, mugulatega paljundada ei saa. Seemned idanevad väga raskelt. 1,0 g = 180 seemet.
Pärsia alpikanni seemned külvatakse peale valmimist potti, ning pannakse korralikult mulda peale, kuna valguse käes seeme ei idane. Potte kastetakse regulaarselt, külvid võib katta ka klaasiga. Idanemiseks on optimaalne temperatuur +15..+18 °C. Tõusmed ilmuvad umbes kuu aja pärast. Väikeste metsikute alpikannide seemnete idanevuse tõstmiseks külvatakse nad peale kuiva säilitamist, st. neid hoitakse enne külvi 3-6 kuud lihtsalt pakendis, seejärel toimitakse nendega nii, nagu pärsia alpikanni seemnetega.
Keskvööndis ei jõua sügisel õitsevad alpikannid seemneid moodustada. Kevadel õitsevate alpikannide seemned valmivad suve keskpaigas, neid võib külvata sügisel potti, kartmata lühikest päevapikkust. Toa alpikannid moodustavad seemned vaid kunstliku tolmendamise tagajärjel. Seemikud õitsevad 3-4-ndal aastal, kui mugul on piisavalt suur.
Kui te ostate alpikanni mugula, pöörake tähelepanu sellele, palju ta kaalub. Mugul peab olema raske ja mitte krimpsus. Vaadake, kas mugulal on pungi. Nad paiknevad üleval pool ja meenutavad begoonia kasve. Istutatakse vegetatiivsel puhkeperioodil, 5-10 cm sügavusele, mis on piisav sügavus ka külma eest, kuigi lõuna rajoonides võivad mugulad jääda ka osaliselt maa peale, nagu ka looduses. Mugulatega tuleb ettevaatlikult ümber käia, neid vigastamata, kuna mahlakad mugulad lähevad kergesti mädanema. Kui on olemas juba varred, siis on soovitatav ka neid mitte vigastada, kuna siis lähevad kaduma pungad. Ümberistutus võib mugulaid nõrgestada, seepärast, mida vähem neid häirida, seda paremini nad õitsevad. Ühel kasvukohal võivad kasvada väga kaua aega.
Kasutamine: meie aedades sobivad nad suurepäraselt igihaljaste rododendronitega. Neid võib paigutada ka alpiaeda, kuid siis kas kivide, või väikeste põõsakeste varju. Nad näevad suurepärased välja gruppidena suurte kivide vahel, vanade puude tüügastel, suurepärast kooslust pakuvad neile teised efemeroidid: krookused, lumikellukesed, sügislilled, samuti mitteagressiivsed priimulad. Pole teada, kas nad naturaliseeruvad ka meil, võib-olla vajavad nad kaitset võimsamate ja aktiivsemate taimede eest.
* Kõik alpikannid on mürgised, kuid mürk mõjub loomadele erinevalt. Näiteks sead söövad mugulaid mõnuga, kahjustamata seejuures oma tervist. Sellest on saanud taim ühe oma rahvasuus liikuvast nimest "sea leib". Kaukaasias levivaid liike kasutatakse homöopaatiliste ravimite valmistamisel rahvameditsiinis.
Mitte ainult pärsia-, vaid ka teisi alpikanne võib kasvatada pottides. Potikultuuri reþiim on üldiselt ühtne kõigi jaoks. Eelistatud on põhja- ja idaaknad, lõuna akendel vajavad taimed varjutust.
Muld - lehemulla, liiva ja liivsavi segu suhtes 2:1:1. Kui juured paiknevad mugula alumises osas, siis istutatakse mugul mulda osaliselt, kui aga juured katavad mugulat üleni, nagu euroopa- ja luuderohulehistel alpikannidel, siis istutatakse mugul üleni mulda. Kastetakse regulaarselt, kui taim hakkab kasvama, väetatakse õitsemise ajal, ning kui taime lehed hakkavad närbuma, ning taim valmistub puhkeperioodiks, lõpetatakse kastmine. Vaid väikeste mugulatega noored taimed vajavad puhkeperioodi ajal harva kastmist, et väikesed mugulad ära ei kuivaks. Kastmisel ei soovitata vett kallata otse mugulale, see võib kasvupungad mädanema ajada, hiljem aga mädaneb kogu taim. Poti alpikannide õitsemisaeg sõltub paljudest teguritest (kastmisrežiim, valgustus, temperatuur), kuid üldiselt toimub see külmal aastaajal- sügisest kevadeni. Kuigi euroopa alpikannid võivad õitseda ka suvel.
Loe rohkem Seemnemaailma lugemissaalis: "Kasvatame alpikanni".
Ümaralehine alpikann. Bot. syn.: Cyclamen apiculatum Jord., Cyclamen atkinsii Glasau, Cyclamen brevifrons Jord., Cyclamen coum subsp. hiemale (K. Koch), Cyclamen coum subsp. hiemale (Hildebr.), Cyclamen europaeum Pall., Cyclamen hiemale Hildebr., Cyclamen hyemale Salisb., Cyclamen orbiculatum Mill., Cyclamen orbiculatum var. coum (Mill.), Cyclamen vernale K.Koch.
